Alooo, kõik maailma ebardid ja elunormaalsed! Mul on nüüd ametlikult üleväsimus, aga mul on nii ülemeelikult hea tuju, et seda on raske sõnadesse isegi panna :D Suht mingi viimane õhtu väljas enne Kreeka seiklusi maalt ja merelt. Ahjaa, Kalli ei helistanudki täna. Mis tähendab, et mul pole ikka veel pere, ega elukohta. Fain, kõik hästi, ma lähen ju kõigest ülehomme juba :D Täna tegin siis Tele2-ga lepingu ka. Uus number on 555 145 81. Kirjutage, joonistage kindlasti , wuhuu!!! Ma panen praegu konkreetselt segast, endal igatahes on küll naljakas (H) Jaaa, käisin täna veel shoping tuuril kahh. Igasugust huvitavat pahna sain. Eriti meeldis mulle 1 T-särk kirjaga.. muhahaa :D
Hurraaaaa.
Ma sain just PÄEVIKU endale. Vapsee, mida ma sellega küll Kreekas peale hakkan? (Ma pean silmas seda, et seal selliseid asju ju pole) :D Aga savi, mu ema ja õde valisid välja, mingisugune unenägude seletaja leidsin ka sirvimise käigus. Lahe.
Muuseas, ma olen konkreetne neiu. Iga jumala päev astun ämbrisse. Nagu tegelt ka. Hahaa, ootan juba õhtut, polegi oma 2 minutit juba naernud. :D
Okay, lähen tegude peale välja nüüd, nii et.
Tsauki (käega lehvitav smail sobiks siia praegu hästi;)
Meeletu lünk on kirjutamisele jällegi vahele jäänud. Lugematu arv sündmusi on juhtunud, mis kõik on vähemal või rohkemal määral mind muutnud. Kõigest ma kohe päris kindlasti kirjutama ei hakka, sest muidu ma ei jõuaks siit nii pea kuhugi, aga õhtul on vaja veel klubitama minna.. Ahjaa, täna on Eriku sünnipäev. Palju õnne veel kord, kui peaksid seda kunagi lugema sattuma.
Mingi passi teemalise küsimusega pöördusin Kalli poole, kes kirjas nii muuseas ära mainis, et helistab esmaspäeval (31. august 2009) ja siis tal peaks olema ka uudiseid mu pere kohta, mis tähendab seda, et siis mul on kindel elukoht ja loodetavasti ka kool olemas.. oujeah. Oli ka aeg tegelt. Põhimõtteliselt poolteist päeva enne minekut.
Kui on midagi mida ma vihkan peale valetamise, siis on see see, kui ma segaduses olen. Ja siiani vähemalt olen kirjutanud blogi just siis, kui mind taoline tunne valdab. Jube. Vabandan, sisu muutub kohe palju emotsionaalsemaks ja igavamaks. Kurdaks kõik maailma mured hingelt ära, kuid milleks, lihtsam oleks need ju lihtsalt unustada.
Igatahes..
Tööl mingi suht lamp. Viimane/eelviimane päev teenindasin kreeklaste gruppi ning 1 vanem naine sattus minust vaimustusse (mina temast samuti) ning jagas mulle lahkelt enda telefoni numbri ja aadressi. Ta nimi on Eva ning ta elab Larissas, Volosest umbes tund aega bussiga sõita. Lubasin talle külla minna. Ja seda ma ka teen :)
Veetsin täna Romy, Silvia, Tiidu, Kaspari, Gregori, Normani ja Meriksega meeldiva päeva. Õhtu veedan Veronika ja tsikkidega Hollywoodis arvatavasti. Eile käisime Nimetas ning Amigos. Täitsa lõpp nagu. Veel kord pean tõdema midagi, milles olen juba rohkem kui veendunud. See fakt meeste kohta. Küll Veronika teab... Ei hakka halama, aga ei tea kaua veel.
Nonii, 56 tundi minekuni. Mul on veel palju teha.
Hea küll, nägemist
Mingi passi teemalise küsimusega pöördusin Kalli poole, kes kirjas nii muuseas ära mainis, et helistab esmaspäeval (31. august 2009) ja siis tal peaks olema ka uudiseid mu pere kohta, mis tähendab seda, et siis mul on kindel elukoht ja loodetavasti ka kool olemas.. oujeah. Oli ka aeg tegelt. Põhimõtteliselt poolteist päeva enne minekut.
Kui on midagi mida ma vihkan peale valetamise, siis on see see, kui ma segaduses olen. Ja siiani vähemalt olen kirjutanud blogi just siis, kui mind taoline tunne valdab. Jube. Vabandan, sisu muutub kohe palju emotsionaalsemaks ja igavamaks. Kurdaks kõik maailma mured hingelt ära, kuid milleks, lihtsam oleks need ju lihtsalt unustada.
Igatahes..
Tööl mingi suht lamp. Viimane/eelviimane päev teenindasin kreeklaste gruppi ning 1 vanem naine sattus minust vaimustusse (mina temast samuti) ning jagas mulle lahkelt enda telefoni numbri ja aadressi. Ta nimi on Eva ning ta elab Larissas, Volosest umbes tund aega bussiga sõita. Lubasin talle külla minna. Ja seda ma ka teen :)
Veetsin täna Romy, Silvia, Tiidu, Kaspari, Gregori, Normani ja Meriksega meeldiva päeva. Õhtu veedan Veronika ja tsikkidega Hollywoodis arvatavasti. Eile käisime Nimetas ning Amigos. Täitsa lõpp nagu. Veel kord pean tõdema midagi, milles olen juba rohkem kui veendunud. See fakt meeste kohta. Küll Veronika teab... Ei hakka halama, aga ei tea kaua veel.
Nonii, 56 tundi minekuni. Mul on veel palju teha.
Hea küll, nägemist
Essee, millega võitsin EMT 35 000.- stipendiumi
Laiast maailmast globaalseks külaks: kas kommunikatsioonitehnoloogiad muudavad maailma?
Vanasti oli maailm inimeste jaoks väga suur paik. Harva jõuti oma kodukohast kaugemale, elust võõrsil ei teatud suurt midagi. Tänapäeval on Maa jäänud inimkonnale palju kitsamaks, näiteks teisele mandrile jõudmine on kõigest tundide küsimus. Selleks, et Venemaa Vladimiri või Ameerika Johniga rääkida pole enam vaja diivanilt lahkudagi. Elu on muutunud mugavamaks ning maailm on tulnud meie juurde koju – seda kõike tänu kommunikatsioonitehnoloogia hüppelisele arengule. Kuid kas ja mil moel on see maailma muutnud?Tänapäeval info hankimine pole mingi probleem. Kui on vaja materjali mõne asja kohta, tuleb vaid veidi netis surfata ning vastus ongi põhimõtteliselt varnast võtta. Siiski kas see on ikka hea? Kogu info jõuab erinevate allikate vahendusel otse meie koju, seal juures nii suure infokoguse all kaotame oma võime kriitiliselt infot hinnata, saades nii mugavalt ning kerge vaevaga kätte teabe maailmast, võib mattuda selle alla, suurt hulka infot läbi töötades pidevalt on selge see, et märkamata jäävad paljudki vead, mis väiksema informatsioonihulga korral oleksid ilmselged. Needsamad valed infotükid kogunevad lõpuks kokku ning moodustavad olukorra, kus inimene on küll suhtluses maailmaga, kuid tema kommunikatsioon eelnimetatud maaga on väärastunud. Sellist olukorda iseloomustab Venemaa tänapäeval, kus inimestele söödetakse ette iga päev loetamatus koguses propagandat kollase ajakirjanduse poolt, mida jäädakse lõpus uskuma ning praegu oleme tänu sellele info kogusele olukorras, kus meie idanaaber peab meid fašiste täis urkaks. See näitab, et inimesed on niivõrd uppunud saadud info sisse, et nad pole võimelised mõtlema kaugemale sellest, mis neile on juba varem öeldud. Peale inimese ning meedia kommunikatsiooni on olemas ka kahe või enam inimese vaheline kommunikatsioon, mis aastatega on arenenud tehnoloogiliselt paremuse poole, nagu kõik muugi. Kui vanasti lahkus inimene kodukülast, siis suure tõenäosusega ei vahetanud ta enam elu jooksul ühtegi sõna nendega, kes tema kodukanti maha jäid. Tänapäeval, aga võivad sõbrad olla teineteisest ükskõik kui kaugel, sellegi poolest saavad nad omavahel igapäevasel baasil suheldud. Isikliku kogemuse baasil tean seda, sest mu parim sõbranna läks MTÜ YFU kaudu Ungarisse vahetusõpilaseks ning suhtleme siiani tihedalt ning oleme teineteise eludega kursis. Ühendust peame põhiliselt msn-i, e-maili ning telefoni teel. Kõik tähtsamad jutud saavad räägitud ning tänu
suhtlusportaalile orkut.com näen ta elu ka digikaamera läbi, tema virtuaalsest fotoalbumist antud saidil. Väga rõõmustav ning teretulnud, et sellised asjad olemas on. See on kohe kindlasti meie ajastu positiivne märk, et inimesed ei kaugene üksteisest vahemaa tõttu. Seega, inimene, kes vanasti läks laia maailma ning kadus silmapiirilt on tänapäeval täiesti kättesaadav ning olemas. Siiki, asjal on oma varju pool. Nimelt, probleemiks on inimeste liigne sõltuvus mobiiltelefonidest, kus tihtilugu eelistatakse sellist sorti kommunikatsiooni reaalsele suhtlemisele. Teadavasti oluline osa suhtluses on kehakeel, näoilmed ning miimika, mis telefoni teel saamata jääb, mille tõttu ei anna selline suhtlus nii täpset infot, kui vahetu. Selle tõttu võib tekkida olukord, kus tänu telefonile ning sarnastele suhtlusvahenditele, saab inimene vale infot valesti mõistmise või järedamise tõttu ning kommunikatsioon kahe vahel on ebatäpne. Kuid ka sellele on juba tänapäevane tehnoloogia lahenduse leidnud. Nimelt videokõned: selle abil on võimalik lisaks sõbra või tuttavaga rääkimisele ja kuulamisele ka vestluspartnerit vaadata ning talle ennast näidata. Selleks on vaja omada 3G telefoni ning asuda vastavas levialas. Praegusel hetkel pole see veel kuigi levinud suhtlemisviis, kuid mingi aja möödudes muutub see kindlasti päris populaarseks, sest siis on võimalik „hoida jutul silma peal“ ilma liigse ajakuluta. Samas kui vaadata sama asbekti jälle teisest vaate vinklist on mobiiltelefonid rohkem kui kasulikud. Seda kaasas kandes ning kasutades ollakse sõpradele ning vanematele kättesaadavad, vajaduse korral saab otsekohe kiirabi, poitsei või tuletõrje kohale kutsuda ning kriisiolukorrast teavitada õigeid inimesi, samuti on võimalik kiire ning mugav mobiilne parkimine. Alati ei olegi aega kõigiga kokku saada, aga seda pole ju vajagi, kui asi seisneb vaid teatud informatsiooni kiires vahetamises. Kiire ja lihtne, samas tõhus- selliseid asju saab ajada läbi ka ilma miimikata. Sõbraga tülis olles ei suudagi vast kohe silmast silma rääkida, miks mitte siis helistada ning sedasi sotid selgeks rääkida ning alles hiljem maha rahunenuna juba kohtuda ning ära leppida? Suurte arvete puhul on võimalik võtta kasutusele Sõbratelefon, milleks oleks vabalt valitud number, millele helistamine on lausa neljandiku võrra soodsam. Kõige mõtekam oleks Sõbratelefoniks registreerida need numbrid, millele kõige rohkem helistatakse. Sellega seoses võin jällegi tuua näite isiklikust elust, nimelt pärast seda kui mu ema ja vanaema registreerisid teineteist on arved tunduvalt vähenenud (nad helistavad iga õhtu, et rääkida päeva sündmustest, seega on ka mõistetav miks). Mobiilidega on võimalik kasutada ka spetsiaalset traadita internetti, mida saab kasutada WiFi punktides ostes selleks ettenähtud pileti, mille kehtivus aeg on siis vastavalt kas 12 või 24 tundi ja seda piiramatus mahus. Vastavat teenust toetav või andmesidekaardiga (milles on omakorda sees mobiili SIM-kaart) varustatud sülearvuti ühendub Internetti ilma igasuguse füüsilise kontaktita. Tekstisõnumite saatmine on teenus, mis võimaldab mobiiltelefoniga saata ja vastu võtta kuni 540-tähemärgilisi sõnumeid, mis kuvatakse mobiili ekraanil. See on kasulik näiteks siis, kui on soovitud teadet edasi anda ilma muu pikema jututa või kui ei saada parasjagu antud hetkel valjuhäälselt telefoniga rääkida. SMS-e saab saata kõikide mobiilside operaatorite numbritele. Sellest on väga suur abi, kui on vaja saada kontakti inimesega, kelle mobiil on parasjagu kas levipiirkonnast väljas või sootuks välja lülitatud, nimelt SMS jääb sõnumikeskusesse ootele kuni seitsmeks ööpäevaks kui sõnumit vastuvõttev telefon on jälle levis või telefoni sisse lülitanud. Väga positiivne on see, et kasutusele on võetud ka selline teenus, kus abiturientidel on võimalik tellida endale riigieksami tulemuste kohta sõnumi teel. Enam ei ole vaja õpilastel närvitseda nii kaua oma tulemuste pärast, ega käia pidevalt õpetaja juures uurimas, kas on juba midagi vahepeal selgunud. Kui midagi selgub, saab sellest koheselt teada ka abiturient. Kusjuures teavitus on eksamisooritajale lausa tasuta. Seda teenust on 2007ndal aastal aastal kasutanud 15 538 (24 586-st) ning 2008ndal aastal 14 043 (23 484-st) õpilasest. Tekstisõnumi teel on võimalik tellida enda telefonisse ka meelepäraseid tarbijamänge ning muidu meelelahutust. Kõige suuremad saavutused teaduses ning teistes valdkondades on tehtud sõja aegadel, kus inimesed kannatasid ning neil oli stiimul oma elu paremaks muuta. Nüüd aga, kus me oleme avastanud, et telekommunikatsiooni vahendid on meie elu tunduvalt kergemaks ning mugavamaks muutunud on samuti suur eesmärk veel paremat saavutada ning see tõttu areneb tehnika nii
jõudsalt. Algselt sõjaväe jaoks välja töötatud arvuti leidub praegusel ajal pea igas Euroopa kodus, internet nii samuti. Nende laialdase levikuga on loomulik, et on tekkinud ka palju veebi saite ning foorumeid, kus inimesed omavahel suhelda saavad. Vahest aga osad leiavad, et jäädes anonüümseks kasutajaks on tore end võimalikult ropult ja inetult välja elada. On juhtumeid, kus 2 noort nö kohtuvad netis, otsustavad päriselt välja minna ning avastavad endi vahel suure armastuse ning on õnnelikud. Naljakas, kuid tõsi ning tegelikult on nad oma suure õnne saavutanud just tänu telekommunikatsiooni vahendite õitsengule, mille üheks osaks on ka suhtlusportaalid. Eriti populaarsed on sellised saidid nagu rate.ee, orkut.com, myface.com ja tegelikult veel paljud teised. Sellistest kohtadest võib leida endale sõpru, mõtte- ja/või elukaaslasi või hoopiski mõne ebasümpaatia- valik on suur ja lai, tegelikult isegi suurem, kui kogu arvutite arv maailmas, sest palju on inimesi, kellel on arvuti näiteks terve pere peale, või kes käivad internetis avalikes neti punktides. Globaalne küla, mille me aastasadadega rajada oleme suutnud, muutub aina kompaktsemaks. Inimesed on võimelised nägema enda loodud piiridest kaugemale. Arvan, et kui meil poleks telekommunikatsiooni vahendeid, ei saaks me arvatavasti veeranditki nii palju infot kätte, kui saame praegu. Seega võin kindlasti väita, et kommunikatsioonitehnoloogia on muutnud maailma ja seda paremuse poole.
Vanasti oli maailm inimeste jaoks väga suur paik. Harva jõuti oma kodukohast kaugemale, elust võõrsil ei teatud suurt midagi. Tänapäeval on Maa jäänud inimkonnale palju kitsamaks, näiteks teisele mandrile jõudmine on kõigest tundide küsimus. Selleks, et Venemaa Vladimiri või Ameerika Johniga rääkida pole enam vaja diivanilt lahkudagi. Elu on muutunud mugavamaks ning maailm on tulnud meie juurde koju – seda kõike tänu kommunikatsioonitehnoloogia hüppelisele arengule. Kuid kas ja mil moel on see maailma muutnud?Tänapäeval info hankimine pole mingi probleem. Kui on vaja materjali mõne asja kohta, tuleb vaid veidi netis surfata ning vastus ongi põhimõtteliselt varnast võtta. Siiski kas see on ikka hea? Kogu info jõuab erinevate allikate vahendusel otse meie koju, seal juures nii suure infokoguse all kaotame oma võime kriitiliselt infot hinnata, saades nii mugavalt ning kerge vaevaga kätte teabe maailmast, võib mattuda selle alla, suurt hulka infot läbi töötades pidevalt on selge see, et märkamata jäävad paljudki vead, mis väiksema informatsioonihulga korral oleksid ilmselged. Needsamad valed infotükid kogunevad lõpuks kokku ning moodustavad olukorra, kus inimene on küll suhtluses maailmaga, kuid tema kommunikatsioon eelnimetatud maaga on väärastunud. Sellist olukorda iseloomustab Venemaa tänapäeval, kus inimestele söödetakse ette iga päev loetamatus koguses propagandat kollase ajakirjanduse poolt, mida jäädakse lõpus uskuma ning praegu oleme tänu sellele info kogusele olukorras, kus meie idanaaber peab meid fašiste täis urkaks. See näitab, et inimesed on niivõrd uppunud saadud info sisse, et nad pole võimelised mõtlema kaugemale sellest, mis neile on juba varem öeldud. Peale inimese ning meedia kommunikatsiooni on olemas ka kahe või enam inimese vaheline kommunikatsioon, mis aastatega on arenenud tehnoloogiliselt paremuse poole, nagu kõik muugi. Kui vanasti lahkus inimene kodukülast, siis suure tõenäosusega ei vahetanud ta enam elu jooksul ühtegi sõna nendega, kes tema kodukanti maha jäid. Tänapäeval, aga võivad sõbrad olla teineteisest ükskõik kui kaugel, sellegi poolest saavad nad omavahel igapäevasel baasil suheldud. Isikliku kogemuse baasil tean seda, sest mu parim sõbranna läks MTÜ YFU kaudu Ungarisse vahetusõpilaseks ning suhtleme siiani tihedalt ning oleme teineteise eludega kursis. Ühendust peame põhiliselt msn-i, e-maili ning telefoni teel. Kõik tähtsamad jutud saavad räägitud ning tänu
suhtlusportaalile orkut.com näen ta elu ka digikaamera läbi, tema virtuaalsest fotoalbumist antud saidil. Väga rõõmustav ning teretulnud, et sellised asjad olemas on. See on kohe kindlasti meie ajastu positiivne märk, et inimesed ei kaugene üksteisest vahemaa tõttu. Seega, inimene, kes vanasti läks laia maailma ning kadus silmapiirilt on tänapäeval täiesti kättesaadav ning olemas. Siiki, asjal on oma varju pool. Nimelt, probleemiks on inimeste liigne sõltuvus mobiiltelefonidest, kus tihtilugu eelistatakse sellist sorti kommunikatsiooni reaalsele suhtlemisele. Teadavasti oluline osa suhtluses on kehakeel, näoilmed ning miimika, mis telefoni teel saamata jääb, mille tõttu ei anna selline suhtlus nii täpset infot, kui vahetu. Selle tõttu võib tekkida olukord, kus tänu telefonile ning sarnastele suhtlusvahenditele, saab inimene vale infot valesti mõistmise või järedamise tõttu ning kommunikatsioon kahe vahel on ebatäpne. Kuid ka sellele on juba tänapäevane tehnoloogia lahenduse leidnud. Nimelt videokõned: selle abil on võimalik lisaks sõbra või tuttavaga rääkimisele ja kuulamisele ka vestluspartnerit vaadata ning talle ennast näidata. Selleks on vaja omada 3G telefoni ning asuda vastavas levialas. Praegusel hetkel pole see veel kuigi levinud suhtlemisviis, kuid mingi aja möödudes muutub see kindlasti päris populaarseks, sest siis on võimalik „hoida jutul silma peal“ ilma liigse ajakuluta. Samas kui vaadata sama asbekti jälle teisest vaate vinklist on mobiiltelefonid rohkem kui kasulikud. Seda kaasas kandes ning kasutades ollakse sõpradele ning vanematele kättesaadavad, vajaduse korral saab otsekohe kiirabi, poitsei või tuletõrje kohale kutsuda ning kriisiolukorrast teavitada õigeid inimesi, samuti on võimalik kiire ning mugav mobiilne parkimine. Alati ei olegi aega kõigiga kokku saada, aga seda pole ju vajagi, kui asi seisneb vaid teatud informatsiooni kiires vahetamises. Kiire ja lihtne, samas tõhus- selliseid asju saab ajada läbi ka ilma miimikata. Sõbraga tülis olles ei suudagi vast kohe silmast silma rääkida, miks mitte siis helistada ning sedasi sotid selgeks rääkida ning alles hiljem maha rahunenuna juba kohtuda ning ära leppida? Suurte arvete puhul on võimalik võtta kasutusele Sõbratelefon, milleks oleks vabalt valitud number, millele helistamine on lausa neljandiku võrra soodsam. Kõige mõtekam oleks Sõbratelefoniks registreerida need numbrid, millele kõige rohkem helistatakse. Sellega seoses võin jällegi tuua näite isiklikust elust, nimelt pärast seda kui mu ema ja vanaema registreerisid teineteist on arved tunduvalt vähenenud (nad helistavad iga õhtu, et rääkida päeva sündmustest, seega on ka mõistetav miks). Mobiilidega on võimalik kasutada ka spetsiaalset traadita internetti, mida saab kasutada WiFi punktides ostes selleks ettenähtud pileti, mille kehtivus aeg on siis vastavalt kas 12 või 24 tundi ja seda piiramatus mahus. Vastavat teenust toetav või andmesidekaardiga (milles on omakorda sees mobiili SIM-kaart) varustatud sülearvuti ühendub Internetti ilma igasuguse füüsilise kontaktita. Tekstisõnumite saatmine on teenus, mis võimaldab mobiiltelefoniga saata ja vastu võtta kuni 540-tähemärgilisi sõnumeid, mis kuvatakse mobiili ekraanil. See on kasulik näiteks siis, kui on soovitud teadet edasi anda ilma muu pikema jututa või kui ei saada parasjagu antud hetkel valjuhäälselt telefoniga rääkida. SMS-e saab saata kõikide mobiilside operaatorite numbritele. Sellest on väga suur abi, kui on vaja saada kontakti inimesega, kelle mobiil on parasjagu kas levipiirkonnast väljas või sootuks välja lülitatud, nimelt SMS jääb sõnumikeskusesse ootele kuni seitsmeks ööpäevaks kui sõnumit vastuvõttev telefon on jälle levis või telefoni sisse lülitanud. Väga positiivne on see, et kasutusele on võetud ka selline teenus, kus abiturientidel on võimalik tellida endale riigieksami tulemuste kohta sõnumi teel. Enam ei ole vaja õpilastel närvitseda nii kaua oma tulemuste pärast, ega käia pidevalt õpetaja juures uurimas, kas on juba midagi vahepeal selgunud. Kui midagi selgub, saab sellest koheselt teada ka abiturient. Kusjuures teavitus on eksamisooritajale lausa tasuta. Seda teenust on 2007ndal aastal aastal kasutanud 15 538 (24 586-st) ning 2008ndal aastal 14 043 (23 484-st) õpilasest. Tekstisõnumi teel on võimalik tellida enda telefonisse ka meelepäraseid tarbijamänge ning muidu meelelahutust. Kõige suuremad saavutused teaduses ning teistes valdkondades on tehtud sõja aegadel, kus inimesed kannatasid ning neil oli stiimul oma elu paremaks muuta. Nüüd aga, kus me oleme avastanud, et telekommunikatsiooni vahendid on meie elu tunduvalt kergemaks ning mugavamaks muutunud on samuti suur eesmärk veel paremat saavutada ning see tõttu areneb tehnika nii
jõudsalt. Algselt sõjaväe jaoks välja töötatud arvuti leidub praegusel ajal pea igas Euroopa kodus, internet nii samuti. Nende laialdase levikuga on loomulik, et on tekkinud ka palju veebi saite ning foorumeid, kus inimesed omavahel suhelda saavad. Vahest aga osad leiavad, et jäädes anonüümseks kasutajaks on tore end võimalikult ropult ja inetult välja elada. On juhtumeid, kus 2 noort nö kohtuvad netis, otsustavad päriselt välja minna ning avastavad endi vahel suure armastuse ning on õnnelikud. Naljakas, kuid tõsi ning tegelikult on nad oma suure õnne saavutanud just tänu telekommunikatsiooni vahendite õitsengule, mille üheks osaks on ka suhtlusportaalid. Eriti populaarsed on sellised saidid nagu rate.ee, orkut.com, myface.com ja tegelikult veel paljud teised. Sellistest kohtadest võib leida endale sõpru, mõtte- ja/või elukaaslasi või hoopiski mõne ebasümpaatia- valik on suur ja lai, tegelikult isegi suurem, kui kogu arvutite arv maailmas, sest palju on inimesi, kellel on arvuti näiteks terve pere peale, või kes käivad internetis avalikes neti punktides. Globaalne küla, mille me aastasadadega rajada oleme suutnud, muutub aina kompaktsemaks. Inimesed on võimelised nägema enda loodud piiridest kaugemale. Arvan, et kui meil poleks telekommunikatsiooni vahendeid, ei saaks me arvatavasti veeranditki nii palju infot kätte, kui saame praegu. Seega võin kindlasti väita, et kommunikatsioonitehnoloogia on muutnud maailma ja seda paremuse poole.
Halooo
Ma ei ole mingi tihe blogi pidaja. Ja SEE on fakt mitte arvamus.
26-28.juuni 2009 toimus meil YFU-katel Väike-Maarjas ELO. Tõeliselt vinge. Kordaks veel hea meelega. Nojaa, teinekord olen siis juba korraldaja rollis vast. Jubina staatuses, oujee (a). Sain paljude toredate inimestega tuttavaks. Esialgne tunne oli kergelt kirjeldamatu. Tegime veidi pulli ka. Meie teise korruse omad ikka. Ma muidugi mõista kuulusin selle kuldse viisiku hulka, kes asja organiseeris. See selleks, pulli peab ju ka saama- elatakse ju vaid kord (vähemalt nii nad räägivad).
Oii, nii palav on praegu muidu. Kell on pool kolm öösel, mul on aken pärani lahti ja veepudel kõrval. Miski ei taha seda palavust leevendada. Oehh, kuid siiski. Positiivsest küljest vaadates on see hea ettevalmistus tõeliseks Kreekaks. Sain muidu eile, 8ndal juulil, teada täpsed lennujuhised Kreekasse sõiduks. 6:40 Tallinna lennujaamast, ümberistumisega Kopenhaagenis ning Ateena pinda puutun ligikaudselt 12:40. Ilus.
Sõidan see pühapäev, 12.juuli Hollandisse. Üliproo, ootan väga. Töölt on puhkus kuu aega, võõrsil olen 3 nädalat. Elu läheb kirjuks. Kirju koer, jeei. Veits magus, aga eniveis. Veronikaga veetsime järjekordse megameeldiva päeva koos. Intsu peegelkaameraga saab ikka nalja rohkem kui saja krooni eest. Mõni pilt tuli tegelikult isegi suht korralik. Kvaliteet on juba omamoodi huumor.
It's nice.
I like it.
How much?!
Kes teab, see teab :D
Yassuo
26-28.juuni 2009 toimus meil YFU-katel Väike-Maarjas ELO. Tõeliselt vinge. Kordaks veel hea meelega. Nojaa, teinekord olen siis juba korraldaja rollis vast. Jubina staatuses, oujee (a). Sain paljude toredate inimestega tuttavaks. Esialgne tunne oli kergelt kirjeldamatu. Tegime veidi pulli ka. Meie teise korruse omad ikka. Ma muidugi mõista kuulusin selle kuldse viisiku hulka, kes asja organiseeris. See selleks, pulli peab ju ka saama- elatakse ju vaid kord (vähemalt nii nad räägivad).
Oii, nii palav on praegu muidu. Kell on pool kolm öösel, mul on aken pärani lahti ja veepudel kõrval. Miski ei taha seda palavust leevendada. Oehh, kuid siiski. Positiivsest küljest vaadates on see hea ettevalmistus tõeliseks Kreekaks. Sain muidu eile, 8ndal juulil, teada täpsed lennujuhised Kreekasse sõiduks. 6:40 Tallinna lennujaamast, ümberistumisega Kopenhaagenis ning Ateena pinda puutun ligikaudselt 12:40. Ilus.
Sõidan see pühapäev, 12.juuli Hollandisse. Üliproo, ootan väga. Töölt on puhkus kuu aega, võõrsil olen 3 nädalat. Elu läheb kirjuks. Kirju koer, jeei. Veits magus, aga eniveis. Veronikaga veetsime järjekordse megameeldiva päeva koos. Intsu peegelkaameraga saab ikka nalja rohkem kui saja krooni eest. Mõni pilt tuli tegelikult isegi suht korralik. Kvaliteet on juba omamoodi huumor.
It's nice.
I like it.
How much?!
Kes teab, see teab :D
Yassuo
Tere. Olen Maret. Enda tutvustamiseks võin kirjutada pika jutu ilma, et see tegelikult ütleks, kes või mis ma tegelikult olen. Tänapäeval on nii palju inimesi, keegi suvaline teises maailma otsas võib pidada minu lihtlabaseid kirjeldusi hoopiski enese detailseks kirjelduseks, seega selle jama jätan heaga vahele. Seepärast kirjutan endast lühidalt. Olen 17 aastane naturaalne blond neiu, kes omab põhimõtteid, vaateid elule ja unistusi.
Hetkel viibin nagu mingis teatud tardumuses. Lõpetasin just "Dorian Gray portree" lugemise. Rabav raamat. Vahest veidi liiga teatraalne. Pea on nii palju mõtteid täis. Algatuseks panen mängima Yann Tiersen'i (Amelie taustmuusika täpsemalt). See laseb mu mõtteil vabalt lennata.
Tegin täna midagi esmakordselt ja olen enda üle väga uhke. Igal inimesel on omad kiiksud ja konksud. Mina näiteks ei oska.. tegelikult oleks õigem vist öelda ei julge kuristada. Veel ei oska ma kapsleid tervelt alla neelata. Täna sain sellega esmakordselt hakkama. (Ma pean silmas seda, et ma ei närinud kapslit enne alla neelamist salaja puruks). Iseasi on nüüd muidugi see, kuidas ma homsetest kapslitest jagu saan. Siiski. Elan parem praeguses hetkes, ei tasu pead liigselt tulevikule mõeldes vaevata. Elu on juba selline. Muidu tekib liiga palju muresid. Eriti kui üle mõelda.
Aga mis on elu? Üks eksisteerimise vorme? Minu vaatevinklist on elu selline suht humoorikas tüüp, iseasi kuidas teised teda mõistavad. Ideaalis meeldib mulle isiklikult jalad seinale lüüa hea raamat ühte ning jäätisekokteil teise kätte võtta ning teda ignoreerida senikaua kuni me samal lainel pole. Mis sest, et kõik viinamarjad magusad ja kivideta pole, ikkagi ma ju söön neid hea isuga.
Mul on tegelikult palju kiikse ma usun. Suurest osast pole ma kindlasti ise isegi teadlik, kuid mõnikord ma isegi ei imesta enam, kui inimesed veidi kõõrdi millelegi vaatavad. Järjekindlalt hämmastab inimesi minu oskus omaette naerma puhkeda. Ometigi ei leia ma selles midagi ebatavalist.Võin muidugi ka enamuse moodi laibastunud näoga ringi uitada, aga see oleks maruigav. Pealegi ega ma pole väitnudki, et olen, või üldse tahan olla, nagu kõik teised. Ei, ehk isegi kui kunagi ka proovisin, siis kohtusin katseeksitusmeetodil hoopsiki endaga ja see variant on mulle palju meeldivam, kui matkida teisi või idealiseerida inimese olemust. Või siis hoopiski seda kirudes õnnetuks jääda.
Paljud inimesed on oma mõtete ja saavutamata ideaalide vangid. Nad ei armasta iseenda seltskonda ning seetõttu kardavad üksi olla ning otsivad pidevat lähedust. Neid juba naljalt üksi naermast ei taba. Kohutav õnnetus on see ikka, kui iseend ei osata armastada. Ega ma ei peagi silmas seda, et kõik peaksid nüüd Narcissose eeskujul kõik muu unustama kuni needus meid tabab, aga lihtsalt. Õnnetu ka ei tasu olla.
Olen kuulnud inimeste suust igasugust hala. Näiteks pidev vingumine ideede puuduse üle. Ega hea idee ei jalutagi sulle niisama pähe koputama, umbes nii, et a la "ahoi ma olen nüüd siin, sa ju tahtsid!" Head ideed ründavad ikka korraga ja siis kohe kindlasti palju, et läbi mõeldes ükski meelde ei jääks. Tundub rusuv? Selle vältimiseks võiks ju algatuseks lihtsalt kasvõi ühest suvalisest ideestki kinni haarata ja elu nautida sellisena nagu see on. Tundub loogiline? "Aga miks inimesed seda siis ometigi ei tee?" tekib mul jällegi küsimus.
Minu meelest räägivad inimesed ühtelugu tühje sõnu. Ning teised inimesed, kes neid tühjasid sõnu usuvad, saavad tuska tunda. Kõike selle tõttu, et elame enda kujutelma kindlalt piiritletud maailmas ning tahame olenemata vanusest siiski kõike roosade prillide tagant piiluda. Isegi kui seda eitame, või rangelt realistid, ehk koguni pessimistid oleme. Optimistlike pole mõtet mainida. Nad teevad seda niigi teadlikult. Seetõttu on nad rõõmsad. Nad julgevad oma roosad prillid ka päevavalges ette jätta. Julgeksin isegi öelda, et optimism pole muud kui oskamatus karta kõike kurja, mis maailmas leidub või on see just julgus on roosat kaitset kasutada. Valige ise.
Hetkel viibin nagu mingis teatud tardumuses. Lõpetasin just "Dorian Gray portree" lugemise. Rabav raamat. Vahest veidi liiga teatraalne. Pea on nii palju mõtteid täis. Algatuseks panen mängima Yann Tiersen'i (Amelie taustmuusika täpsemalt). See laseb mu mõtteil vabalt lennata.
Tegin täna midagi esmakordselt ja olen enda üle väga uhke. Igal inimesel on omad kiiksud ja konksud. Mina näiteks ei oska.. tegelikult oleks õigem vist öelda ei julge kuristada. Veel ei oska ma kapsleid tervelt alla neelata. Täna sain sellega esmakordselt hakkama. (Ma pean silmas seda, et ma ei närinud kapslit enne alla neelamist salaja puruks). Iseasi on nüüd muidugi see, kuidas ma homsetest kapslitest jagu saan. Siiski. Elan parem praeguses hetkes, ei tasu pead liigselt tulevikule mõeldes vaevata. Elu on juba selline. Muidu tekib liiga palju muresid. Eriti kui üle mõelda.
Aga mis on elu? Üks eksisteerimise vorme? Minu vaatevinklist on elu selline suht humoorikas tüüp, iseasi kuidas teised teda mõistavad. Ideaalis meeldib mulle isiklikult jalad seinale lüüa hea raamat ühte ning jäätisekokteil teise kätte võtta ning teda ignoreerida senikaua kuni me samal lainel pole. Mis sest, et kõik viinamarjad magusad ja kivideta pole, ikkagi ma ju söön neid hea isuga.
Mul on tegelikult palju kiikse ma usun. Suurest osast pole ma kindlasti ise isegi teadlik, kuid mõnikord ma isegi ei imesta enam, kui inimesed veidi kõõrdi millelegi vaatavad. Järjekindlalt hämmastab inimesi minu oskus omaette naerma puhkeda. Ometigi ei leia ma selles midagi ebatavalist.Võin muidugi ka enamuse moodi laibastunud näoga ringi uitada, aga see oleks maruigav. Pealegi ega ma pole väitnudki, et olen, või üldse tahan olla, nagu kõik teised. Ei, ehk isegi kui kunagi ka proovisin, siis kohtusin katseeksitusmeetodil hoopsiki endaga ja see variant on mulle palju meeldivam, kui matkida teisi või idealiseerida inimese olemust. Või siis hoopiski seda kirudes õnnetuks jääda.
Paljud inimesed on oma mõtete ja saavutamata ideaalide vangid. Nad ei armasta iseenda seltskonda ning seetõttu kardavad üksi olla ning otsivad pidevat lähedust. Neid juba naljalt üksi naermast ei taba. Kohutav õnnetus on see ikka, kui iseend ei osata armastada. Ega ma ei peagi silmas seda, et kõik peaksid nüüd Narcissose eeskujul kõik muu unustama kuni needus meid tabab, aga lihtsalt. Õnnetu ka ei tasu olla.
Olen kuulnud inimeste suust igasugust hala. Näiteks pidev vingumine ideede puuduse üle. Ega hea idee ei jalutagi sulle niisama pähe koputama, umbes nii, et a la "ahoi ma olen nüüd siin, sa ju tahtsid!" Head ideed ründavad ikka korraga ja siis kohe kindlasti palju, et läbi mõeldes ükski meelde ei jääks. Tundub rusuv? Selle vältimiseks võiks ju algatuseks lihtsalt kasvõi ühest suvalisest ideestki kinni haarata ja elu nautida sellisena nagu see on. Tundub loogiline? "Aga miks inimesed seda siis ometigi ei tee?" tekib mul jällegi küsimus.
Minu meelest räägivad inimesed ühtelugu tühje sõnu. Ning teised inimesed, kes neid tühjasid sõnu usuvad, saavad tuska tunda. Kõike selle tõttu, et elame enda kujutelma kindlalt piiritletud maailmas ning tahame olenemata vanusest siiski kõike roosade prillide tagant piiluda. Isegi kui seda eitame, või rangelt realistid, ehk koguni pessimistid oleme. Optimistlike pole mõtet mainida. Nad teevad seda niigi teadlikult. Seetõttu on nad rõõmsad. Nad julgevad oma roosad prillid ka päevavalges ette jätta. Julgeksin isegi öelda, et optimism pole muud kui oskamatus karta kõike kurja, mis maailmas leidub või on see just julgus on roosat kaitset kasutada. Valige ise.