Meeletu lünk on kirjutamisele jällegi vahele jäänud. Lugematu arv sündmusi on juhtunud, mis kõik on vähemal või rohkemal määral mind muutnud. Kõigest ma kohe päris kindlasti kirjutama ei hakka, sest muidu ma ei jõuaks siit nii pea kuhugi, aga õhtul on vaja veel klubitama minna.. Ahjaa, täna on Eriku sünnipäev. Palju õnne veel kord, kui peaksid seda kunagi lugema sattuma.
Mingi passi teemalise küsimusega pöördusin Kalli poole, kes kirjas nii muuseas ära mainis, et helistab esmaspäeval (31. august 2009) ja siis tal peaks olema ka uudiseid mu pere kohta, mis tähendab seda, et siis mul on kindel elukoht ja loodetavasti ka kool olemas.. oujeah. Oli ka aeg tegelt. Põhimõtteliselt poolteist päeva enne minekut.
Kui on midagi mida ma vihkan peale valetamise, siis on see see, kui ma segaduses olen. Ja siiani vähemalt olen kirjutanud blogi just siis, kui mind taoline tunne valdab. Jube. Vabandan, sisu muutub kohe palju emotsionaalsemaks ja igavamaks. Kurdaks kõik maailma mured hingelt ära, kuid milleks, lihtsam oleks need ju lihtsalt unustada.
Igatahes..
Tööl mingi suht lamp. Viimane/eelviimane päev teenindasin kreeklaste gruppi ning 1 vanem naine sattus minust vaimustusse (mina temast samuti) ning jagas mulle lahkelt enda telefoni numbri ja aadressi. Ta nimi on Eva ning ta elab Larissas, Volosest umbes tund aega bussiga sõita. Lubasin talle külla minna. Ja seda ma ka teen :)
Veetsin täna Romy, Silvia, Tiidu, Kaspari, Gregori, Normani ja Meriksega meeldiva päeva. Õhtu veedan Veronika ja tsikkidega Hollywoodis arvatavasti. Eile käisime Nimetas ning Amigos. Täitsa lõpp nagu. Veel kord pean tõdema midagi, milles olen juba rohkem kui veendunud. See fakt meeste kohta. Küll Veronika teab... Ei hakka halama, aga ei tea kaua veel.
Nonii, 56 tundi minekuni. Mul on veel palju teha.
Hea küll, nägemist