Tere. Olen Maret. Enda tutvustamiseks võin kirjutada pika jutu ilma, et see tegelikult ütleks, kes või mis ma tegelikult olen. Tänapäeval on nii palju inimesi, keegi suvaline teises maailma otsas võib pidada minu lihtlabaseid kirjeldusi hoopiski enese detailseks kirjelduseks, seega selle jama jätan heaga vahele. Seepärast kirjutan endast lühidalt. Olen 17 aastane naturaalne blond neiu, kes omab põhimõtteid, vaateid elule ja unistusi.
Hetkel viibin nagu mingis teatud tardumuses. Lõpetasin just "Dorian Gray portree" lugemise. Rabav raamat. Vahest veidi liiga teatraalne. Pea on nii palju mõtteid täis. Algatuseks panen mängima Yann Tiersen'i (Amelie taustmuusika täpsemalt). See laseb mu mõtteil vabalt lennata.
Tegin täna midagi esmakordselt ja olen enda üle väga uhke. Igal inimesel on omad kiiksud ja konksud. Mina näiteks ei oska.. tegelikult oleks õigem vist öelda ei julge kuristada. Veel ei oska ma kapsleid tervelt alla neelata. Täna sain sellega esmakordselt hakkama. (Ma pean silmas seda, et ma ei närinud kapslit enne alla neelamist salaja puruks). Iseasi on nüüd muidugi see, kuidas ma homsetest kapslitest jagu saan. Siiski. Elan parem praeguses hetkes, ei tasu pead liigselt tulevikule mõeldes vaevata. Elu on juba selline. Muidu tekib liiga palju muresid. Eriti kui üle mõelda.
Aga mis on elu? Üks eksisteerimise vorme? Minu vaatevinklist on elu selline suht humoorikas tüüp, iseasi kuidas teised teda mõistavad. Ideaalis meeldib mulle isiklikult jalad seinale lüüa hea raamat ühte ning jäätisekokteil teise kätte võtta ning teda ignoreerida senikaua kuni me samal lainel pole. Mis sest, et kõik viinamarjad magusad ja kivideta pole, ikkagi ma ju söön neid hea isuga.
Mul on tegelikult palju kiikse ma usun. Suurest osast pole ma kindlasti ise isegi teadlik, kuid mõnikord ma isegi ei imesta enam, kui inimesed veidi kõõrdi millelegi vaatavad. Järjekindlalt hämmastab inimesi minu oskus omaette naerma puhkeda. Ometigi ei leia ma selles midagi ebatavalist.Võin muidugi ka enamuse moodi laibastunud näoga ringi uitada, aga see oleks maruigav. Pealegi ega ma pole väitnudki, et olen, või üldse tahan olla, nagu kõik teised. Ei, ehk isegi kui kunagi ka proovisin, siis kohtusin katseeksitusmeetodil hoopsiki endaga ja see variant on mulle palju meeldivam, kui matkida teisi või idealiseerida inimese olemust. Või siis hoopiski seda kirudes õnnetuks jääda.
Paljud inimesed on oma mõtete ja saavutamata ideaalide vangid. Nad ei armasta iseenda seltskonda ning seetõttu kardavad üksi olla ning otsivad pidevat lähedust. Neid juba naljalt üksi naermast ei taba. Kohutav õnnetus on see ikka, kui iseend ei osata armastada. Ega ma ei peagi silmas seda, et kõik peaksid nüüd Narcissose eeskujul kõik muu unustama kuni needus meid tabab, aga lihtsalt. Õnnetu ka ei tasu olla.
Olen kuulnud inimeste suust igasugust hala. Näiteks pidev vingumine ideede puuduse üle. Ega hea idee ei jalutagi sulle niisama pähe koputama, umbes nii, et a la "ahoi ma olen nüüd siin, sa ju tahtsid!" Head ideed ründavad ikka korraga ja siis kohe kindlasti palju, et läbi mõeldes ükski meelde ei jääks. Tundub rusuv? Selle vältimiseks võiks ju algatuseks lihtsalt kasvõi ühest suvalisest ideestki kinni haarata ja elu nautida sellisena nagu see on. Tundub loogiline? "Aga miks inimesed seda siis ometigi ei tee?" tekib mul jällegi küsimus.
Minu meelest räägivad inimesed ühtelugu tühje sõnu. Ning teised inimesed, kes neid tühjasid sõnu usuvad, saavad tuska tunda. Kõike selle tõttu, et elame enda kujutelma kindlalt piiritletud maailmas ning tahame olenemata vanusest siiski kõike roosade prillide tagant piiluda. Isegi kui seda eitame, või rangelt realistid, ehk koguni pessimistid oleme. Optimistlike pole mõtet mainida. Nad teevad seda niigi teadlikult. Seetõttu on nad rõõmsad. Nad julgevad oma roosad prillid ka päevavalges ette jätta. Julgeksin isegi öelda, et optimism pole muud kui oskamatus karta kõike kurja, mis maailmas leidub või on see just julgus on roosat kaitset kasutada. Valige ise.