Vahepeal on palju asju juhtunud, ei teagi kohe, kust alustada. No vast alustan siis keskelt, nagu ikka ;)
Koolis on vahva, vahepeal tekib isegi tunne, nagu oskaks juba keelt, aga siis járgmisel momendil móistan, et asi on kaugel sellest :D Nii, et selline suhteline asi.
Ajaloo tunnid on ka vága huvitavad. Náiteks eelmises tunnis tegid mu klassivennad vesipiipu (emale: see on see asjandus, mis Martinil kunagi saunas oli ning vanaema seda puskari masinaks kutsus ;) ja kusjuures ópetaja lubas. Filmisin seda veits telefoniga, lihtsalt suht vauu, mida kóike mu silmad siin ka ei náe.. :D
Siis 25.mártsil on meil draama festival, kus ka mina osa vótan. Juhendaja arvas, et meie tiimis on kóik vága andekad noored sattunud ja meil on suur potentsiaal vóita, no eks náis siis :D
Káisime terve klassiga hambaarsti juures, suht uudne kogemus nii mitmekesi káia. Aga nojah, mis seal's ikka- arstid ei viitsinud paberitega jánnata, seega ei saanud ma isegi visiidi tasu, mis on vága hea, sest muidu oleks kindlustusega paberimáárimist olnud, et raha tagasi saada jne. Kuigi nojah, ega neil polnud suurt midagi teha ka, vaatasid suus veits ringi, ütlesid vága hea ja vsjo :D
Koolis on peaaegu nagu eesti koolis isegi, selles suhtes, et mul on kodutööd ja ópin pidevalt midagi- olgu siis kas ungari-, inglise-, vene- vói kreeka keeles. Eesti keel on kergelt ununemas, tihtipeale jáán móttesse, kuidas see vói teine sóna eesti keeles nüüd oligi. Mu host ema oli vága róómus, kui ma 2 minutit meenutasin kuidas "tuunikala" eesti keeles öelda :D
Mulle ülivága meeldib mu tuba, homme vói millalgi, kui aega on teen seda veidi ümber, kui viitsimist on, haha :D
Ilmadest nii palju, et páeval on kuskil 1-5 kraadi sooja, tána sadas vihma. Mingid ebamáárased sulalume künkad veel siin-seal riivavad silma, aga ei midagi erilist. Ootan juba kevadet, tahan sooje ilmu. Ega ma siis niisama naljalt lóunasse tulnud ju.. :D
Filosoofilisest küljest avardan teie silmaringi nüüd enda móttemaailma kaudu. Nimelt arvan, et igal inimesel on enda elus mingi kindel ülim ülesanne, mida ta siia maailma saavutama on tulnud. See peaks olema midagi, millele mótled tihti ning mis sind ónnelikuks teeks. Arvan, et olen lópuks enda oma válja nuputanud. Nimelt tahan saada náitlejaks ning kóikjal maailmas ringi reisida, keeli óppida ning erinevaid asju kogeda- ka sellised "ohtlikud asjad" nagu náiteks langevarju hüpe, sukeldumine, junglis matkamine, mágironimine jnejne. Inimesel on vaja adrenaliini tunnetust, et end elavalt tunda. Mida muud saakski selle kohta öelda. Ma elan, just- nüüd ja praegu.
Paljud heietavad ning on enda minevikus nii kinni, et ei panegi táhele, et aeg on edasi láinud ja muudkui láheb ja láheb. Ei saa just öelda, et mul kóige perfektsem lapsepólv oleks olnud.. kuid sellegi poolest vótan seda vága positiivselt ning arvan, et olen vága tugeva karakteriga isiksus ning kuna olen mineviku vabaks lasknud láheb mul ka pidevalt hásti ning meeldivad sündmused lihtsalt ajavad mind üksteise járgi taga.
Üksi hea asi ei juhtu sinuga enne, kui oled kindel, et sa váárid seda. Móttemaailm ei móista eitusi ega oletusi. On vaid kindlad sónumid mida enda füüsilise-, meelelise- ja mentaalse keha vahel saata saad. Kui oled raudkindel, et váárid midagi head ja oled vóimeline seda endale pidevalt kinnitama, siis universum toob sinuni kóik vóimalused selle saavutamiseks, isegi kui need algul tagasilöökidena vóivad pealt náha paista. Peab lihtsalt vóimalustest kinni haarama ja tegutsema- róhutaks, et sisetunde járgi. Tuletan teile jállegi meelde, et elada tuleb praegu ja kohe ning ónnetunnet ei tule mitte otsida, vaid kogeda. Uskuge, ma tean:)
Olge kallid ja pidage mu sónu meeles,
Tsauki selleks korraks ;)
Koolis on vahva, vahepeal tekib isegi tunne, nagu oskaks juba keelt, aga siis járgmisel momendil móistan, et asi on kaugel sellest :D Nii, et selline suhteline asi.
Ajaloo tunnid on ka vága huvitavad. Náiteks eelmises tunnis tegid mu klassivennad vesipiipu (emale: see on see asjandus, mis Martinil kunagi saunas oli ning vanaema seda puskari masinaks kutsus ;) ja kusjuures ópetaja lubas. Filmisin seda veits telefoniga, lihtsalt suht vauu, mida kóike mu silmad siin ka ei náe.. :D
Siis 25.mártsil on meil draama festival, kus ka mina osa vótan. Juhendaja arvas, et meie tiimis on kóik vága andekad noored sattunud ja meil on suur potentsiaal vóita, no eks náis siis :D
Káisime terve klassiga hambaarsti juures, suht uudne kogemus nii mitmekesi káia. Aga nojah, mis seal's ikka- arstid ei viitsinud paberitega jánnata, seega ei saanud ma isegi visiidi tasu, mis on vága hea, sest muidu oleks kindlustusega paberimáárimist olnud, et raha tagasi saada jne. Kuigi nojah, ega neil polnud suurt midagi teha ka, vaatasid suus veits ringi, ütlesid vága hea ja vsjo :D
Koolis on peaaegu nagu eesti koolis isegi, selles suhtes, et mul on kodutööd ja ópin pidevalt midagi- olgu siis kas ungari-, inglise-, vene- vói kreeka keeles. Eesti keel on kergelt ununemas, tihtipeale jáán móttesse, kuidas see vói teine sóna eesti keeles nüüd oligi. Mu host ema oli vága róómus, kui ma 2 minutit meenutasin kuidas "tuunikala" eesti keeles öelda :D
Mulle ülivága meeldib mu tuba, homme vói millalgi, kui aega on teen seda veidi ümber, kui viitsimist on, haha :D
Ilmadest nii palju, et páeval on kuskil 1-5 kraadi sooja, tána sadas vihma. Mingid ebamáárased sulalume künkad veel siin-seal riivavad silma, aga ei midagi erilist. Ootan juba kevadet, tahan sooje ilmu. Ega ma siis niisama naljalt lóunasse tulnud ju.. :D
Filosoofilisest küljest avardan teie silmaringi nüüd enda móttemaailma kaudu. Nimelt arvan, et igal inimesel on enda elus mingi kindel ülim ülesanne, mida ta siia maailma saavutama on tulnud. See peaks olema midagi, millele mótled tihti ning mis sind ónnelikuks teeks. Arvan, et olen lópuks enda oma válja nuputanud. Nimelt tahan saada náitlejaks ning kóikjal maailmas ringi reisida, keeli óppida ning erinevaid asju kogeda- ka sellised "ohtlikud asjad" nagu náiteks langevarju hüpe, sukeldumine, junglis matkamine, mágironimine jnejne. Inimesel on vaja adrenaliini tunnetust, et end elavalt tunda. Mida muud saakski selle kohta öelda. Ma elan, just- nüüd ja praegu.
Paljud heietavad ning on enda minevikus nii kinni, et ei panegi táhele, et aeg on edasi láinud ja muudkui láheb ja láheb. Ei saa just öelda, et mul kóige perfektsem lapsepólv oleks olnud.. kuid sellegi poolest vótan seda vága positiivselt ning arvan, et olen vága tugeva karakteriga isiksus ning kuna olen mineviku vabaks lasknud láheb mul ka pidevalt hásti ning meeldivad sündmused lihtsalt ajavad mind üksteise járgi taga.
Üksi hea asi ei juhtu sinuga enne, kui oled kindel, et sa váárid seda. Móttemaailm ei móista eitusi ega oletusi. On vaid kindlad sónumid mida enda füüsilise-, meelelise- ja mentaalse keha vahel saata saad. Kui oled raudkindel, et váárid midagi head ja oled vóimeline seda endale pidevalt kinnitama, siis universum toob sinuni kóik vóimalused selle saavutamiseks, isegi kui need algul tagasilöökidena vóivad pealt náha paista. Peab lihtsalt vóimalustest kinni haarama ja tegutsema- róhutaks, et sisetunde járgi. Tuletan teile jállegi meelde, et elada tuleb praegu ja kohe ning ónnetunnet ei tule mitte otsida, vaid kogeda. Uskuge, ma tean:)
Olge kallid ja pidage mu sónu meeles,
Tsauki selleks korraks ;)
